Ivangorod
Veemarsruudi stardikohaks valiti Jaanilinn, mis on ajalooline väikelinn ning äratab tingimata turistides huvi. Ajaloolisi kohtasid on linnas palju. Esiteks, Ivangorodi kindlus, mis asutati 1492. aastal suurvürst Ivan III käsul ja sai nime tema järgi. Erilise ilu ja unikaalsuse annab kindlusele Narva kindluse naabrus, mis asutati Taani rüütlite poolt 150 aastat varem. Kahe vastandliku kindluse ansambel, mis asuvad erinevates riikides ja on ehitatud erinevatel ajastutel, erinevates stiilides, on unikaalne, kordumatu. Rohkem selliseid kohti maailmas ei ole.
Järgmiseks tuntud ajalooliseks objektiks on Ivangorodis terve mikrorajoon – Parussinka. See linna lõunaosa kujutab endast hästi säilinud näidet XIX sajandi keskpaiga tööstusarhitektuurist ning on seotud Aleksandr Štiglitsi nimega. Tööstur, metseen, riigitegelane, ta asutas Venemaa riigipanga, tööstus-ehituskooli (praegu Muhhina nimeline) Peterburis, ehitas raudteesid. Ivangorodis oli tema mõis, siin Püha kolmainu kirikus, mis ehitati tema vahenditega, on ka kõikide Štiglitsi perekonna liikmete hauad. Kirik sai Teise maailmasõja ajal tugevasti kannatada ning taastati viimaste aastate jooksul „ Venemaa rahvusliku kuulsuse fondi“ jõududega.
Parussinkas asub veel üks huvitav looduslik objekt – Narva juga. Narva juga koosneb kahest osast, mida lahutab Kreenholmi saar. Nende kogupikkus on 125 meetrit, kõrgus 4 kuni 7 meetrit. Langeva vee maht moodustab 1200 m3 sekundis. See on üks laiematest ja võimsamatest jugadest Euroopas. Tõsi, suuremal osal aastast vett joas ei ole, kuna pärast Narva Hüdroelektrijaama ehitamist suunati see võimas voog mööda veealust kanalit rahumeelse elektri väljatöötamisele Nüüd elustub juga ainult elektrijaama tehnoloogilise vajaduse ajal.
Ajalooliste objektide hulka võib lugeda ka kaks muuseumi, mis Ivangorodis töötavad. Ajaloo-koduloomuuseum Vene graafikute ja illustraatorite näitustega, kellest kõige tuntum on Ivan Bilibin, Vene muinasjuttude illustreerija, koduloolise ekspositsiooniga, mis räägib kodukandi ajaloost ja Põhjasõjast. Ning teine – Venemaa loodeosa kaitsearhitektuuri muuseum IX-XV sajandi kaitsekindlustuste (kindluste, kloostrite) makettidega ning arheoloogiliste väljakaevamiste eksponaatidega.
Kamperholmi saar
Saarel asus Peeter I vägede peastaap Vene ja Rootsi armee esimese suure lahingu ajal Põhjasõjas. Lahing toimus 19.novembril 1700.
Vene vägede kaitseliin asus Narva jõe vasakul kaldal ning oli venitatud mitmele kilomeetri pikkuseks. Saare piirkonda ehitati sild sõdurite ja relvastuse ületoimetamiseks. Vene vägede suurus oli erinevate ajaloolaste hinnangul 25 kuni 35 tuhat sõdurit ja ohvitseri, kellest suurem osa olid nekrutid, välja arvatud kaks kaardiväepolku- Semjonovi ja Preobraženski, ohvitserid olid enamasti välismaalased. Rootsi vägedel eesotsas Karl XII-ga oli olemas lahingukogemus ning selle arv oli Narva all erinevatel hinnangutel 8 000 kuni 25 000 inimest.
Rootsi vägede pealöök oli suunatud paremale tiivale (just saare piirkonnas). Kõrgem juhtkond eesotsas kindral De Crois andis vaenlasele alla , Vene vägedes algas paanika, ehitatud ülepääs purunes, kuna ei kannatanud välja raskust ja segadust. Kangelaslikult võitlesid kaks kaardiväepolku, lüües tagasi vaenlase rünnakuid. Lahing kestis vahelduva eduga 3 päeva ja lõppes Vene vägede kapituleerumisega ning selle tulemusena kaotas Venemaa väljapääsu Balti merele. Kaotused olid Vene poolel 8000 inimest ja peaaegu kogu suurtükivägi , Rootsi poolel – 3000 sõdurit ja ohvitseri.
Selles lahingus kangelaslikult võidelnud sõdurite auks on Kamperholmi saare piirkonnas Narva jõe mõlemale kaldale paigaldatud mälestusristid.
1704 aastal, Peeter I vägede järjekordse lahingu ajal Narva pärast, asus komandopunkt jällegi sellel saarel. Lahingu tulemus oli sootuks teistsugune. Narva õnnestus vallutada 45 minutiga, pärast põhjalikku suurtükituld. Jaanilinna kindlus alistus nädal hiljem.
Võit Narva all taastas Venemaa jaoks väljapääsu Balti merele, vaba rahvusvahelise kaubanduse ja arengu võimaluse.
Fedjuniski kõrgustikud
See ajalooline koht on seotud Suure Isamaasõja sündmustega, lahinguga Narva ja jaanilinna vabastamise eest 1944 aastal.
Narva oli niivõrd tugevasti kindlustatud, et Nõukogude vägedel ei õnnestunud seda poole aasta jooksul ära võtta. Kingissepp vabastati näiteks 1.veebruaril 1944, Jaanilinn ja Narva õnnestus aga vabastada alles 24-26 juulil 1944.
Nendel kõrgustikel asus 2.löögiarmee kindral I.I. Fedjuninski juhtimisel. Siit anti käsk pealetungiks Narvale, mis toimus linna ümbert, tagalast, Narva-Jõesuu vallutamisega. Narva vabastamise käigus hukkus umbes 40 000 sõdurit.
Nende sündmuste auks on Narva jõe paremale kaldale paigaldatud mälestustahvel.
Esimene toll Narva jõel
(Rossoni suubumise koht Narva Jõkke Soome lahe poolt)
Vastavalt ajalooallikatele on sissepääsu Narva jõkke Narva lahe poolt kaitstud eriliselt igal ajal. On märkmeid selle kohta, et siin seisis kindlus, mis kaitses kaupmeeste laevasid nii keskajal kui ka varem. See on seotud sellega, et veeteed olid ajal, kui puudus Internet ja autod, kõige ohutumad ning vastavalt sellele ka kõige odavamad. Palju kergem oli vedada mistahes kaupa mööda vett, kui ehitada tundmatutes kohtades teid ja klaaride kohalike elanikega, kes polnud mitte alati sõbralikult meelestatud. Narva jõgi, nagu ka Narva pakkusid strateegilist huvi , kuna ainuke veetee Balti merest Pihkvasse läks mööda Narva jõge.
Vene-Rootsi pikaajalise vastasseisu ajal põrkusid nende kahe riigi huvid Narva jõel, mida mööda venelased kord said võimaluse oma kaupu vedada, kord kaotasid selle õiguse. Jaanilinn sai ammu enne Peterburi Venemaa veepealinnaks Baltikumis kust sai alguse Vene kaubalaevastik ja rahvusvaheline kaubandus.
Oma ettevõtjate huvisid tuli kaitsta ja selleks ehitati kindlus Narva jõe suudmesse.
On ka informatsiooni, et veel üks kindlus seisis ka Narva jõe vasakul kaldal. Kindluse täpne asukoht ei ole märgitud, samuti ei ole meie päevadeni säilinud midagi nendest ehitistest.
Ühel sõjalise vaikuse ja kaubanduse õitsengu perioodidest asus just Rossoni suudmes, Narva jõe suudme juures esimene Vene toll.
Samuti on huvitav see, et paljud laevad, mis suundusid kaupadega Narva, ei jõudnud sihtkohta, hukkudes tormides ja madalikel Narva lahes. On mõned dokumentaalsed tunnistused selle kohta, et tormi ajal hukkusid laevad kümnete kaupa. Sõjategevus viis samuti palju laevu põhja. Kogu see rikkus pakub nüüd huvi merearheoloogidele ja aardeotsijatele, kes nimetavad Narva lahte üheks huvitavamaks ja aarderikkamaks kohaks.
Veneküla
Eesti keelest tõlgituna on selle küla nimi Russkaja. Maad, millel küla asub, kuulusid pärast Peeter I võitu Põhjasõjas Venemaale. XVIII sajandi teisel poolele müüs Jekaterina II need vürstinna Jekaterina Daškovale.
Saarküla küla. Mälestusmärk I. Severjaninile.
Selle küla venekeelset nime võib tõlkida kui „Ostrovnaja“ Geograafiliselt on see õige, kuna küla on igast küljest ümbritsetud veega – põhjas Narva lahe veed, läänes Narva jõgi, lõunas Rosson ja idas mittesäilinud väike jõgi, mis ühendas Vaikset järve Narva lahega. Moodustunud saare piikus oli umbes 4 km, laius umbes 1,5 km. Käesoleval ajal ei ole see maatükk enam saar ning Saarküla küla on ainus seal säilinud küla. Ülejäänud jäeti vabatahtlikult või mittevabatahtlikult maha või purustati. Kohalike elanike meenutuste kohaselt oli küla enne Suurt isamaasõda küllaltki suur, oli olemas kool ja kirik.
Kodusõja ajal toimusid siin suured lahingud Judenitši armeega. Oma jälje jättis sellele maale ka Suur Isamaasõda.
Alates 1918 kuni 1940 kuulusid kõik Narva äärsed maad, kaasa arvatud ka Saarküla ja Veneküla- Eesti Vabariigile. 1936-1940 elas Saarkülas suur Hõbeajastu Vene poeet Igor Severjanin. Kohal, kus seisis maja, mida ta üüris, on praegu paigaldatud mälestustahvel.
Külas toimuvad iga aasta I. Severjanini nimelised autorilaulu festivalid.
